Veel veidi ringreisi pilte

Teisel pool saart olid hiiglaslikud lained. Tol hetkel kaalun ma, et kas minna ujuma või mitte. Otsustasin seda mitte teha, kuna vee tase oli äärmisel kõikuv tänu lainetele - ühel hetkel olin ma tänu mingile hiiglaslikule lainele lihtsalt järsku vööst saati vees... Tõmme oli ka päris tugev.
Sedasi valmib rumm... Mmmmhhh Kõigepealt siis suhkuroogu erinevat viisi hapendatakse ja kuumutatakse ja kogu see plöks näeb suht halb välja. Ent kui seekõik ära destilleeritud saab, siis on ta mmmhhh väga hea ja väga kange!
Poiss võttis ämbri täie rummi (kas 69 või 75%-list, kuna valget ei tehtagi siin madalamate kraadidega) ja kallas teise tünni, kust siis.....

teine tüüp pudeli täis laseb. Ja nii see töö käibki!

Ehh... Lihtsalt huvitav pilt. Jälgige neid pilte ja kirju, mis selle putka seina peal on. Tegemist on vist mõne poeputkaga.

Ringisõitmise päev

Rentisime üheks päevaks auto, et veidi saart avastada. Siin siis üks huvitav spordibaar. Sisse ei astunud. Mustad oskavad ikkagi üllatavalt hästi graffitit teha. See tundub siin teatud aktsepteeritud kaunistamise viis olevat.

Hello Madam, maybe some jewellery? Or swiss watches? Please feel free to step in!

Üks lennuk, veidi vana teine.

Ja teine lennuk, kellele lehm seltskonda pakub. Tsekka seda, et kõigil lehmadel olid millegipärast juures sellised valged linnud. Tõenäoliselt abistasid putukatega.


Selle külakese nimi oli Grenville. Me siin ei peatunud, kuna see parkimine on liiga keeruline ja vasakul pool sõitmine on veel keerulisem linnas.

Pilte rannast

Mitte kõigis randades ei ole valge liiv. Tegemist on siiski vulkaanilise saarega ning enamus randasid on musta liivaga. Ei tea, et kas turistidele see must liiv ei meeldi või mis, aga keegi neis randades küll ei ujunud. Ja korrastamata olid need ka.
Siin pilt Magazine Beachist kus ma ikka täitsa tihti ujun. Hetkeks kui pilt on tehtud kandis suur laine mind just randa :D
Rex'i veesportide harrastamise ala. Seal on ka parimad lained ujumiseks.

Lihtsalt ilus pilt.

Kohalikku eluolu. Punane, roheline ja kollane ongi Grenada rahvusvärvid.

St George linnake

Siin on siis tegemist St. George linnakesega, mis on Grenada suurim linn. Muidu on Grenadal ca 100 000 elanikku. Vabadust tähtsustatakse siin üleüldiselt ja inimesed kannavad alati mingit rahvuslikes värvides eset endaga kaasas (müts, kotike, t-särgi peal jne)
Kohalik tütarlastekool.

See oli lihtsalt huvitav pilt.

Kohalik turg. Market like I've never seen it! Üheti paistab enamvähem viks ja viisakas ja siis ühes turu nurgas käib täielik teistlaadi elu. Kultuurikogemus missugune!!! Grillitud kana on turult suhteliselt turvaline osta :P

Veel üks pilt turutädidest

Veidi pilte Grenadalt

Siinkohal siis veidi pildikesi Grenadalt. Ülemisel pildil on siis Rex Resortsi rand - Magazine Beach. Põhimõtteliselt on tegu privaatrannaga ja keegi teine siia ei satu peale hotellikülastajate (erinevalt siis Grand Ansest).


Ühe väikese jalutuskäigu kaugusel oli siis selline vaatepilt. Minu arust päris kena :)


Me oleme ka lennujaama lähedal. Oma rõdult näeme nii maanduvaid kui ka õhkutõusvaid lennukeid. See pilt on siiski tehtud lennujaama viiva tee pealt, mitte meie rõdult :)

Vot sulle volleplatsi. Seesusuguse ääres võiks lõpmatuseni mängida, ent millegipärast on see täitsa tühi.
Täitsa kutsuv pilt? Sooja on siin ca 30 kraadi ringis päeval. Rõdul päikese käes on temperatuurid ka 50eni ulatunud...

Tango ja eksbandiidi baari külastamine

Peale õhtusööki ühinesid meiega Massimo sõbrad, oli väga tore ja naljakas õhtu, sest inglise keelt nagu juba tavaks saanud keegi eriti ei räägi. Peale külaliste äraminekut, kella 12 paiku öösel, läksime Il Castellosse jalutama.

See oli üks väga sürr ja lahe jalutuskäik. Il Castello on kindlus. Jalutasime seal ringi ja üks hetk meelitas muusika meid lähemale astuma. Näeme, et allpool leiab aset üritus ning inimesed tantsivad tangot. Liigume edasi ja teeme erinevaid fotosid, sest Massimo on samuti fotohuviline. Eelkõige siis teeme fotosid näitleja Gianlucast, kes soovib, et tast fotosid tehtaks uue "book" i jaoks mida ka agentidele saadab. Nii saab Gianlucast mu modell, kes mind alatasa õpetab, et kuidas on ikka õige fotosid teha ja kuidas mitte üldse.

Cagliari tänavad on huvitavad - need on kitsad ja intiimsed. Tunduvad turvalised - või siis tunduvad nad turvalised tänu sellele, et oleme jalutamas kahe noormehega. Mingi hetk jõuame oma jalutuskäiguga allapoole, sinna kus tangoüritus toimub.

Massimo seletab, et tegemist on tangofestivaliga Cagliaris ja Gianluca initsieerib tangotama. Vaidlen tuliselt vastu, kuna ma absoluutselt ei mäleta enam kuidas tangot tantsitakse, ent spontaanne ja hetkes elav Gianluca haarab mu tantsima.

Tants ise on naljakas, sest me oleme tantsupõrandal - teiste graatsiate kõrval - nagu kaks kohmakat. Gianluca üritab mulle kogu aeg seletada, et ma talle silma vaataks, seletab midagi tango kirglikkusest ja sellest, et ma pean tantsides tõsisem olema. See ajab mind naerma, sest Gianlucat ei saa tõsiselt võtta. Lihtalt see jutt mida ta nii tõsiselt räägib, see kõlab koomilise ja kuidagi nii dramaatilisena läbi tema suu, et see lihtsalt ajab naerma. Ma suudan vaid paar hetke tõsine olla ja siis me jälle koperdame ja peaaegu kukume :D. What a dance! But I must admit - it was a lot of fun :D

Järgmise tantsu teevad Anneli ja Massimo, neil tuleb see kuidagi paremini välja ning siis liigume edasi ühte pubisse. Kell on juba ca 2.30 öösel või siis hommikul. Pubi on väike ning kohe sisenedes vaatavad mulle pubi seinal vastu pildid erinevatest bandiitidest, sirp ja vasar ühes seinas ning nende kõrval natsionalistlikud sõnumid a la "Au tööle" ning " Töölisrahva heaolu nimel". Istume maha. Pubi tundub millegipärast vanamoodsalt kodune, selline nagu ma pole juba kaua aega tundnud. Kohe tuleb ka omanik meie juurde ja surub kätt :), võtame rummi. Paljast rummi.

Siis saan järsku aru, et miks see pubi nii vanaaegselt kodune tundub. Nimelt - inimesed suitsetavad siin!See kuuldub tõenäoliselt kuidagi kummaliselt, ent see suitsulõhn on isegi nostalgiliselt mõnus.

Anneli küsib, et kas Cagliaris suitsetamise reegel ei kehtigi? Massimo vastab, et kehtib küll, ent see baar on erand. Kui me lõpetanud oleme ja välja läheme, siis ta räägib täpsemalt.

Peale rummitamist saame siis teada, et pubi omanik on endine terrorist/bandiit ja olevat kuulunud minigusgusesse punasesse rühmitusse või armeesse. See rühmitus olevat omal ajal tapnud inimesi nii kuidas soovis ja hoidnud paljusid terrori all. Tänapäeval on tolle omanikuga lihtsalt nii, et kuna ta on nii politsei kui ka linnavõimuga seotud, siis teda ei torgita kuni kõik vaikne püsib. Senikaua on omanikul lubatud baariga teha mida tahab: ta võib seda lahti hoida nii kaua kuni soovib ja omaniku loal on selles baaris lubatud suitsetada mida iganes.

Meie öö või siis hommik lõppes kella poole nelja paiku hommikul kojusõiduga ja ühislaulmisega.

Õhtusöök Massimo ja Gianlucaga Cagliaris

Pühapäeva hommikul valdas meid teatav kergendus. Teadsime, et täna on lahkumine. Ja kurb oli loomulikult ka, ent hea meel oli ka, et sai oma reisiga edasi minna :)

Hommik oli pilvine ja sadas äikesevihma. Anneli selg oli taas väga valus ja ta polnud pool ööd seetõttu magada saanud.

Meie haisev Tag oli loomulikult platsis ja vaatas oma nukra näoga meile otsa ning üritas jällegi limpsata või siis sülle hüpata. Mille peale mina alati n0-n0-no tegin (kuna ma ei tahtnud et hais minu külge kleepuks) ja mille peale siis koer alati Anni juurde edasi paitusi paluma läks :D

Fransesco oli tõeline dzentelmen ja sõidutas meid linna hommikusöögile ja nagu siin Itaalias tavaks ei pidanud meie arvega tegelema. Neljakesi koos võtsime hiljem ette väikese reisi ühe mäekese peale, kust saime näha tervet Maddelena saarestikku. Peale seda toimus meie väikeses konkus suur asjade kokku panemise töö.

Rongijaam oli üllatavalt väike. Hüvastijätt armas ja lühike.

Istusime oma kottide otsas ja mõtlesime päevadele järgi. Ootamas oli pikk reis (5h Cagliarisse) ja uus seiklus. 

Rong, mis ette tuli pärines küll 60nendatest, hea veel et auru välja ei ajanud. Astmed asusid jube kõrgel. Peale ühtetunnist sõitu vahetasime rongi ja saime isegi konditsioneeriga rongi (NB! Sardiinias on suvel pidevalt üle 30 kraadi sooja) ja sõit Cagliarisse võis alata. See oli ilus sõit ja ei tundunudki nii pikk...

Meie järgmiseks hostiks oli Massimo, 37 aastane mees. Tema elas Cagliaris. Andsime Massimole teada, et me jõuame kohale kella kuue paiku. Ootasime teda veidi rongijaamas, sest esiti oli ta arvanud, et me jõuame kell kaheksa :)

Ca tunni aja pärast tuli meile teade, et tulge välja, me jõuame 5min pärast rongijaama ette. Rongijaama ees seistes mõistatasime, et milline võiks olla nende auto. Ma olin kõigeks valmis :D, sest Canningione kogemus oli nii ekstreemne olnud :D. Üsna pea saigi kõik selgeks. Risti üle tee tuli allalastud akendega väga vana punane auto, tegi mingeid imenippe ja siis tagurdas meie juurde. Seest kargasid välja kaks poissi, kiire tutvustus ja juba paigutati abivalmilt meie pagasit autosse. Meie istusime taha, uks avanes haleda kääksuga ning tekkis kartus, et link võib pihku kinni jääda. Sõit Massimo juurde võis alata! 

Massimo korter oli vapustav. Oooh! Kui me esiti tegime autos nalja selle üle, et kas teil ikka elektrit on, siis seal oli kõik. Isegi Apple'i arvutid oli :D. Teise poisi nimi oli muideks Gianluca.

Lõpuks ometi saime me inimese moodi dushi alla minna :) - soe soe vesi mmhh. Ma siiani mäletan seda tunnet, et kui mõnus see oli. 

Meie õhtusöök oli väga lahe. Tuli välja, et Massimo oli suur kokandushuviline ja fotograafiahuviline, ehkki ta ise tegeles mingis ettevõttes cost-controllinguga. Ta ise on veidi kinnine, ent suurepärane võõrustaja. Ta tundub olevat väga sophisticated person ja kohasti on temast raske aru saada ja teda mõista. Samas tundus ta olevat hooliv ja armas. See on muidugi kõrvaltvaataja pilt ja hinnang sellele mida me 24 tunni jooksul nägime.

Gianluca on aga endile panga müügiosakonna töötaja, hetkel näitleja, kes töötab hotellis kelnerina. Ta tundub olevat üsna vaene, ent jällegi huvitav inimene, kes naudib tähelepanu keskpunktis olemist ja teeb alati ka kõik selleks, et seal olla. Kohati tundus ta mulle hullu ja klouni vahepeal. Ta teeb alati nalja ja minu arust sobiks suurepäraselt komöödianäitlejaks. Gianluca on siiras ja aus ning väga otsekohene.

Eelroaks oli meil sparglisalat ning pearoaks veidi ülekeenud kuivatatud kalamarja spagetid. 

Minu jaoks oli mulle tõstetud hunnik liiga suur - but no complaining, hea et üldse süüa saab. Gianluca, kes on vaene näitleja Roomast, tegi meie õhtusöögi väga naljaks oma deklamatsioonide ja naljadega. Nii palju naernud ei olnud ma enne ..... eilset :D

Aga minu spagettidest siis. Need olid head, aga neid oli liiga palju. Punnisin nad endale kõik sisse. Ja ilgelt paha oli olla pärast. Aga ei tahtnud võõrustajat solvata ka :D. Anni muidugi oli julmem ja jättis pool toitu järgi, ihihiii.

Peale seda vaatasime ühte Gianluca lühifilmi. Peale filmi vaatamist rääkis ta juurde oma loo. Film mida me vaatasime oli kaheosaline tummfilm. Esimeses osas läheb vaade koridorist edasi tubadesse, sosistavad hääled järgnevad. Vaade läheb magamistuppa, kus keegi ärkab õudusega. Järgnevad stseenid kujutavad igahommikusi toiminguid - dush, hambapesu, riietumine kallitesse riietesse ja loomulikult Itaalia kohvi keetmine spetsiaalses väikeses ühele tassile mõeldud kannus (gaasipliidil) ja selle joomine spetsiaalsest väikesest tassist. Lõppeb esimene osa sellega, et inimene läheb uksest välja ning pauhh - kui uks kinni läheb on nähe inimest pooduna rippumas. Selgituseks rääkis Gianluca meile, et lugu oli inspireeritud sellest, et kui ta vanasti pangas töötas, siis talle tundus, et iga päev kui ta tööle läheb, siis ta justkui tapab iseennast. 

Teine osa tummfilmist leidis aset vanglas. Tegemist oli samuti hommikuga ning hommikuste toimingutega vanglas. Need olid suuresti sarnased eelnevale, ent siiski väga erinevad. Inimene pesi hambaid vanas kraanikausis, käis sirmi taga tualetis ja tegi hommikused kümme kätekõverdust. Pildid vanlast vaheldusid piltidega tema lastest ja naisest "Issi - läheme täna randa", laste kilked. Peale hommikusi toiminguid hakkab mees aga äkki linasid kokku siduma. Kõlab plaks ja kaamera liigub alt üles. On näha mehe jalad rippumas, ta on end üles poonud? Kaamera liigub edasi ja jõuab lõpuks üles, kus on näha, et mees on viimasel hetkel ümber mõelnud enda tapmise osas ning hoiab köiest kinni. Ning tal on justkui uus säde silmis. Otsustavus, et ta soovib edasi elada.

Peale selle osa lõppu seletab Gianluca, et tal oli üks sõber, kes oli väga tore inimene, ent seadusega läks ühe röövi pärast pahuksisse ning lõpetas vanglas. Ta olevat olnud tore naine ja kaks väikest last. Elanud olevat nad ühe ranniku lähedal Itaalias. See lugu olevat veidike näidanud tema sõbra elu, ent ainsa vahega - tema sõber läks köieloos lõpuni, kuna ei suutnud stressile vastu pidada. Gianluca räägib, et filmis viimast stseeni tehes tahtis ta edasi anda mõtet, et alati on sellistes rasketes situatsioonides ka teine valik. "Ainult laste ning naise tõttu oleks ta (G sõber) juba pidanud selle valiku tegema ja edasi elama", sõnab Gianluca.

See oli meie õhtusöögi kurb hetk, sest tundus, et ta tõesti igatses oma sõpra tagasi ning soovis, et ta sõber oma viimasel hetkel, elu silme eest läbi lastes oleks teise valiku teinud.

Väikesed lood

Alessandrost ja Fransescost

Eile päev kujunes päris põnevaks, peale ujuma minemist läksime koos Alessandro ja Fransescoga paadiga sõitma. Alessandro on siis pärit Algherost ja elab Canningiones. Ta remondib paate ning karavane ja teeb veel muid elektritöid. Väga korrapäratu ja plaanideta mees. Naist tal ei ole. Fransesco, tema sõber, on samuti pärit Algherost ja elabki pidevalt seal. Ta töötab valituse heaks ja teeb mingeid järelevalvetöid (teed ja majad). Poisid tunnevad teineteist juba kooliajast, nimelt käisid nad koos ühes koolis. Tundub, et Fransesco on veidi paremini edasi jõudnud ja Alessandro lihtalt üks tore inimene :)

All about Berlusconi jokes

Itaalias ametlikult kõik vihkavad Berlusconit, ent siiski hääletab 60% rahvastikku tema poolt. Meil siis õnnestus isiklikult tunda ühte inimest, kes valjuhäälselt ütles, et ta hääletas Berlusconi poolt - nimelt Alessandro. Pole ka ime, ütleks ma, nimelt on kõik televisioon ja muu meedia Berlusconi käes ning pidevalt käib üks suur ajupesu. Fransesco oli loomulikult väga pettunud, et Alessandro Berlusconi poolt hääletas ja seetõttu saime ka meie erinevatest Berlusconi naljadest osa. Aga kuna need on liiga "inside" siis ma ei hakka neist siin ära tooma :D

Punase salli lugu

Täna õhtul kui me söömas olime küsisin Fransesco käest, et kas ta teab mõnda naljakat lugu mõne couchsurferi kohta. Esiti rääkis Fransesco loo sellest, et tal oli kord couchsurfer, kes oli endale prügikastist jalgratta soetanud, mingi väga logu ja siis tuli järgmine lugu:

"Oli üks poiss, kes tahtis noorte tüdrukute silmis kangesti kena välja näha. Läks see poiss siis oma uue mootorrattaga sõitma ja uhkeldama linna peale. Et kõik ikka efektsem oleks sidus see poiss endale aga kaela pika-pika-pika punase salli ja kandis sel päeval väga ilusat oranzi T-särki oma päevitunud kehal. Sest kui kiiresti sõita, siis see sall lehvib tuules ja mitu meetrit sõitja taga ning näeb väga lahe välja. Nii sõitiski poiss suure kiirusega linnas, vaatas enda peegeldust poodide akendest ja oli väga rahul. Kõik tüdrukut vaatasid :)

Ent siis oli vaja pidurada, kuna fooris süttis punane tuli. Poiss pidurdas, et rohelist oodata. Sall lehvis õhus ning vajus alla, just selle koha peale, kus mootor asub. Kui roheline tuli süttis andis poiss gaasi... ja järgmisel hetkel tundis kuidas sall tema kõri kägistama hakkas ning ülejärgmisel hetkel oli ta juba pikali asfaldil maas. Tüdrukud ümber aga kõik naersid. Sall oli läinud mootorisse ja poiss veetis järgmise kaks tundi seda sealt lahti harutades. Poisi õnnetuseks jäi kõigist pealtvaadanud tüdrukutest vaid kõige jubedam teda abistama :), orrore orrore - see poiss oli Ale...."

Missss?? Ei tahtnud me Anneliga alguses seda uskuda - see lugu ongi päriselt juhtunud? Alessandro - kuidas sa suutsid. Me ei saanud naeru pidama. Aga Ale selgitas nii süütult ja siiralt, et tõesti jah tahtsin muljet avaldada ja kõik oli perfektne ja ma näin väga hea välja, kuni selle kukkumiseni. Ma siiani muigan, sest Ale jättis täpselt sellise väikese poisi mulje, kuigi oli juba üle kolmekümne.

Intelligentne joomine

Itaalias sain teada, et Itaalane joob selleks, et seedida, mitte selleks, et ent purju juua. Nimelt suur enamus igasuguseid alkohoolseid jooke on tehtud selle eesmärgiga, et seedimine ladusam oleks - enamasti on need siis liköörid, mida väga külmalt serveeritakse. Ja autoga sõidetakse ringi ka üsna shvipsis peaga :D

Kuumusest haaratud mõtted

Päike on siin kuum... Väga kuum. Mina oma lubivalge nahaga näen selle ereda päikese käes välja isegi veidi naljakas. Rannas teeme Anneliga nalja, et ma olen võitnud ranna kõige valgema inimese tiitli. Ootan päeva, et millal seda tiitlit mõnele teisele üle anda :D

Teise päeva hommikul ongi mingi imelik õrn lööve nahal. Lootsin, et see läheb päevaga üle, sest ei sügelenud eriti. Teise päeva hommikul on aga pilt eriti jube. Punne olen paksult igalt poolt täis - justkui mingi katkuhaige. Hakkan suure hooga allergiarohtusid võtma. Ja päikesekaitsefiltrit 35 kasutama. Ent paari päevaga sellest mingit suurt paranemist ei tule. Natuke masendav on, ent suudan kuidagi seda kannatada.

Merevesi on siin jahutav, selles mõttes, et mingi 25-28 kraadi, ning ilma selleta oleks väga raske olla... Olen veendunud, et higine olek on jubedam kui soolane olek :)

Igal pool kasvavad kaktused ja naabrid olevat neid ka kruntide eraldamiseks siin kasvatanud (sõbralikud naabrid peaksin ma ütlema). Kahju, et kõik need kaktused vaid ühte sorti on - sellised laialehelised kaktuseokkalised puud.

See rahu on siin nii ebamaine. Kogu elu Eestis tundub kuidagi nii kaugel ja ebareaalne. Elan ühe päeva korraga ja seetõttu tundubki just see moment kogu mu elu - justkui midagi muud ei eksisteerikski selle kõrval... Ka esimene karavanishokk on tänaseks üle läinud.

Varsti läheme me Alessandro ja Franseco tillukese paadikesega merele ja siis saame jälle palju ujuda...

Rammestus on peal :)

Oleme saanud siin palju itaalia keelt õppida, kuna kohalikud ei oska eriti inglise keelt. Kõigi meel läheb väga väga rõõmsaks kui sa itaalia keelt pursid :)...

Kogu mu jutt on nii katkendlik seetõttu, et olen hetkel Baia Sardinias, jalad mõnusalt kuumas rannaliivas ning vaatan sini-sinisele merele. Mu vasakul pool on hotell, kus ööbivat rikaste jalgpallurite naised (by the way - täiesti tavalin hotell) ning mingid jalgpalli mängivad väikesed poisid pritsisid mu päevikule just vett...

Annelil on seljavalu... Ma ei saagi täpselt aru, et kuidas see alguse sai, aga eile õhtul oli see küll tema sõnade järgi väga jube...

"Coco bella - Coco fresco" hüüab keegi neeger mu kõrval. Siin müüakse absoluutselt kõike - rannariietest ja rätikutest päikeseprillide, kookose ning jäätiseni. Ning müüjad on enamasti üsna tüütud... 

Kõht ei lähegi siin eriti tühjaks. Ühest Cappucinost ja hommikusaiakesest brioch con crema piisab kuni kella neljani päeval. Söön siin päris palju saia - hommikul saiake, lõunal panini ja eile õhtul oli siis pizza... kodus ma küll nii ei suudaks :D

Inimesed kelle juures me ööbime (kelle karavanis me ööbime) on olnud väga lahked. Isegi liiga on kohati tunne. Viimastel päevadel ei ole me eriti midagi kulutanud ja kõik on meile välja tehtud. See on isegi natuke õudne :), ma isegi mõtlen, et selles suhtes oli see Anneli seljavalu meile mõnes mõttes õnnistuseks. Tõi poisid võibolla nende unistustest tagasi maa peale.

Vahel on ka siin olles tunne, et olen paradiisis. Muidugi - esiparadiis on Seychellidel, ent siin on The Second Best Place. Sain ka teada, et Alghero lähedal on üks väga tore rand, kus saab isegi kaljudel kõrgust valida, et kui kõrgelt meresügavusse hüpata soovid :D. Sardiinia on selles mõttes perfektne koht - nagu Euroopa Kariibid, ent palju vaheldusrikkam!

Rise and shine!

Järgmine hommik on ilus. Karavanis läheb iga hetkega aina kuumemaks. Peale kella 8.30 on täiesti võimatu magada. Lisan ka pildi meie karavani sisemusest. Mingit asjade lahtipakkimist ei saanud loomulikult toimuda. Hea oli, kui voodi oli õhtul piisavalt puhas, et otseselt väga palju liivaterasid keha all tunda ei olnud :D

Anneli on mu peale veidi pahane, seetõttu, et ma seda "räägime hommikul" juttu ajasin. Ihihiii... etteheiteid selle kohta saan veel ka hiljem kuulda selle reisi jooksul.

Kuidagi oleme mõlemad oma pead selgeks maganud. Karavan ei tundugi enam nii jube ja päris mõnus on hommikul hambaid pesta ning teiselpool põldu oma asja ajavaid veiseid jälgida. Rannariided selga ja juba ongi Alessandro meie karavani ukse ees.

Ta viib meid linna. Joome temaga endi hommikuse kohvi. Anneli oma caffe lattet, mina proovi mõttes võtan caffe macciato. Ausaltöeldes ma veidi pettun selles. Sest macciato on soe piim koos tilga kohviga. Sööme kohalikku briochi mandlikreemiga. Imehea!

Mõtleme, et Alessandro tundub kuidagi äraolev - ei tea, et kas ta solvus selle peale, et me ei viitsinud õhtul kuskile sööma minna?

Esimene öö meie kämpingus

Jõuame tagasi kämpingusse. Alessandro paneb meid maha ja jätab hüvasti - läheb ise koju magama. Näitab meile veel ära meie pesemisekoha ja soovib head ööd. Annelil õnnestus Alessandrot välgumihkel saada. Ta teeb testi, et kas asi töötab ka, enne kui Alessandro lahkub. Töötab. Üritame siis ise küünalt põlema saada selles pilkases pimeduses. Elektrit ju ei ole. Aga välgumihke millegipärast enam ei tööta. Algul veel haledalt tuleb mingi väike leek, ent õige pea ei ole ei midagi. Tudeerime fotoka lambi valgusel välgumihklit - see on tühi. 

Nice, nice... Mis seal ikka. Saab ka ilma valguseta.

Panen karavanis bikiinid selga, võtan shampooni, balsami ja hambapasta ning liigun läbi hõreda ja pika rohu meie pesemisekoha juurde. Kuulen tirtse mu ees hüppamas ja lehmasid kõrvalkrundis häälitsemas.

Pesemiskoht on ehitatud süvendiga, kuna maapind on kaldus. Kolm n.ö seina on ehitatud tuhaplokist. Avan ümmarguse veepaagi kraani moodi asja enda pea kohal. Vesi on külm, kuna on alles päeval paaki sisse lastud ja ei ole jõudnud veel soojeneda. Mis sellest, pesema ikkagi peab, sest soolane merevesi tuleb enda pealt maha saada. 

Anneli mängib veidi meie tüütu Tag'iga, kes haiseb ja hüppab kogu aeg. 

Öö on minu jaoks üsna õudne. Uni ei tule kuidagi. Mõtlen kodu peale ja sellele kui mõnus padi mul kodus on ja voodilinad ja üldse ei ole nii kuum ja voodi ei ole niimoodi mäenõlval viltu ka! Siis äkki kuulen mingit väga õudsat häälitsust - justkui tapetaks hunti, kuulen sammude kõla meie karavani juures ja koerte kauget haukumist, mis käib justkui lainetena. Jõuan endale kõiki maailma õudusi ette kujutada... 

Üks hetk ma ei suuda enam seda üksinda taluda, kella kahe või kolme paiku hommikul. Äratan Anneli tema unest üles ja sosistan: "Kuula! Keegi käib meie karavani ümber ringi... ma kardan... Ja mingid imelikud hääled on siin..." 

Ma ei mäleta, et mida ta ütleb, tõenäoliselt midagi sellist, et ma ei kuule midagi. See rahustab mu igastahes maha ja hakkan magama jääma. 

Kuni järsku: "Geily, me ikkagi peaksime mõtlema sellest karavanist homme välja kolimise peale..." 

Ma olen Anneliga nõus, ent hakkan ise just magama jääma ja tundub, et seekord on uni nii magus... 

"Räägime sellest homme..." pobisen ma läbi oma une, enne kui lõplikult kustun...

Baaris ainult mehed!

Peale väsitavat rannaskäiku otsisime kohta värskenduseks. Nii juhtusime tänaval käiesti täisti juhuslikult taas Alessandro peale, kes oli ühes kohalikus baaris bitterit joomas koos oma sõbraga. Võtsime ka ühe bitteri, mille poisid loomulikult kinni maksid ning läksime lõunale. Alessandro viis meid oma lemmikkohta, pisikesse restorani lõunat sööma. Seal saime kalmaari carpacciot süüa (mmmhhhh imehea :) ) ning proovisime pastat mereandidega (mis tegelikult oli spagetid teokarpidega - ikka nagu päris teokarpidega, et pidid ära puhastama need karbid ja sealt seest teo üles leidma). Ma alguses olin päris skeptiline selle pasta suhtes - teokarbipasta - aga maitse oli imeline, ülihea! Lisaks veel kohalik õlu ja seedimiseks Mirtin - kohalik jook alkoholiga.

Peale seda eskorditi meid taas randa. Kui mina tundsin, et olen juba piisavalt päikese käes praadinud, otsustasime ringi jalutada veidi. Võtsime oma kümme asja ja seadsime põletavas kuumuses sammud küla poole. Õige pea tegime peatuse. 

Põhjuseks - Gelateria. Itaalia jäätise proovimiseks oli super päev. Mina võtsin pistaatsiapähkli ja 70% kakaosisaldusega shokolaadijäätise, Anneli maasika ja banaanijäätise. Istusime jäätisebaari õue, kust oli vaade jahtidele ja nautisime jäätist. Õigemini - ega sa seda eriti nautida ei saa, kui väljas on üle 30 kraadi sooja. Siis on tegemist rohkem kiiresti söömisega, sest jäätis muutub magusaks piimaks ülikiiresti ja teel piimaks on jäätisel millegipärast kalduvus ka rikkuda riideid. Pean mainima, et kõige paremaid ja kodutehtud jäätisi saingi ma just Cannilgiones. Kõikjal mujal tundusid nad olevat vabriku jäätised. Mmmhhh ja see pistaatsiajäätis - seal sees olid väikesed pistaatsiatükid - veel veidi soolased ning shokolaadijäätise sees oli veel kakaoubasid... Very very homemade!

Peale väikest jäätist jalutasime edasi ja läksime tagasi sinna baari, kus me alguses olime Alessandrot ja tema sõpra näinud. Ausaltöeldes oli veidike kummaline isegi alguses minna baari, kus olid kõik mehed. Sellest, et seda baari naised just eriti tihti ei väisa andis tunnistust seegi, et naiste tualett oli rikkis. Tõenäoliselt juba pikemat aega. Niisiis saime hakkama jällegi uute julgustükkidega külastades meeste tualetti, millel lukk ei töödanud. 

Üldiselt Sardiinias ja mujalgi on kombeks, et tualetil ei olegi lihtsalt lukku ees, hea kui paberit leidub, sest enamasti peab ka see sul endal kaasas olema. Luku asemel on ju inimesel jalg ometigi olemas, mida ka saab ukse kinnihoidmise heaks rakendada ning ega jumal ka häält inimesele niisama andnud - ikka selleks, et kõvasti "Scusi" öelda, kui keegi liiga vara ust paotama hakkab.

Niisiis tolles baaris tellisime endile kaks õlu - põhjuseks üle 30 kraadine kuumus ja pidevalt kimbutav janu. Õlle kõrvale toodi ka n.ö tapas'eid - oliive, krõpse ja soolapähkleid. Meie kõrvallauas istusid aga kolm 40 - 55 aastast meest. Sõbralikud härrad. Nad üritasid meiega pikemat juttu puhuda, et kuna me Itaalia keeles väga kõvad ei olnud, siis jäi see soiku. Hoolimata sellest, et meil oli väga super tekstiga vestmik kaasas.Aeg läks ja meie õlled (0.5l) said otsa, peamiselt siiski vestlesime teineteisega ja ootasime härra Alessandrot, kuna olime väsinud. Ühtäkki ilmusid meie ette uued õlled ja ettekandja viitab kõrvallaua härrastele - nende poolt. Naeratame täname ja räägime veel paar sõna, üldiselt keeleoskuse taha jääb siiski kõik see jutt kinni. Kuna nad nii toredad on, siis teen neist pilti ka. Mõne aja pärast tellib kõige vanem neist endile pizza sarnast asja ja tuleb seda ka meiega jagama. Kõik see on nii positiivne, sa tunned kuidas siirust inimestest lihtsalt kiirgab :)

Veidi aja pärast tuleb ka Alessandro, mehed kõrvallauas on üksteise järel lahkunud. Tõenäoliselt koju endi naiste juurde läinud. Viimane neist, too kõige vanem ja halli peaga tellib meile veel enne ära minekut kaks suurt õlu. Wow - ma ei suuda enam.... Tuju on millegipärast juba  päris lõbusaks muutunud...

Saabumine Sardiiniasse

Hommikune tõusmine oli raske. Lennujaamas ootas meid selline järjekord, et mine või lolliks. Võtsime endi eelmisel õhtul ostetud jogurti ja puuviljad ning sõime need järjekorras hommikuks ära. Lennukisse jõudsime ilusti :)

Sardiinia on väga mägine ja kuum. Meid võttis vastu väga sõbralik Sardiinlane 8 lapsega perest, kes ise küll väga tugev inglise keeles ei olnud, ent kellele lihtsalt meeldis koos blondide tüdrukutega koos hängida :D (mulle jäi selline mulje). 

Tema punane Ferrari ehk siis vana punane auto viis meid meie ööbimiskohta, kus ma oleks esialgu peaaegu shoki saanud. Sõitsime mitukümmend kilomeetrit Olbiast põhja poole. Üks hetk keeras ta peateelt kõrvale ja siis peatus ühe värava ees. "Dont be afraid" ütles ta meie rauast värava eest ja tiris selle lahti. Esialgu arvasin, et ta vajab sealt suurelt platsilt mingit juppi ja viib siis meid endi koju... Ent nii see ei olnud. Platsil oli kaks suurt halli paatide remontimiseks ja ülejäänud plats oli täis karavane. Tuli välja, et mees on nii karavanide kui ka paatide remontija. Elasime kämpingute suruaial... Meie kämpingusse mahtus üks voodi (ilma linadeta), mingi kola ei tea mis ajast, oli ka pliit, ent elektrit ei olnud selles kohas ja kämpingus oli ka tualett, ent see ei töödanud. Uks loomulikult oli lukustamata :)

Mööda platsi jooksis ringi üks vigane ja haige koer, kellele meeldis mängida puupulkadega ning kes lõpuks sai endale nime Tag Hartelius, kuna koera esinimi oli Tag.

Olles oma kotid ära visanud sõidutas Allessandro, meie host, meid Anneliga randa. Rand oli imeilus. Rannas kohtusime tema õega, kes on abielus Inglasega ning see oli ka põhjus miks Alessandro niigi palju inglise keelt oskas.

Berliin-Berliin

Olen rannas, Sardiinias. Sunnitud kirjutama miski Winnie Pooh pastakaga, kuna teised pastakad poes tundusid liiga ebausaldusväärsed. Aga algusest...

9ndal juulil saabusime Berliini, nii suurte õhuaukudega lennul pole ma enne olnud. Võttis südame väga seest värisema. Meie hotell Holiday Inn, kus ühe öö ööbisime, et järgmine hommik edasi minna Sardiiniasse oli kogu selle ürituse kõige luksuslikum hotell. Berliini highlightid olid Kebabi otsimine - millegipärast võttis kebabikoha leidmine meil üllatavalt kaua aega ning teiseks Berliini tähtsündmuseks oli sauna külastamine. Nimelt olime me linnast tulles täiesti märjad kuna vihma sadas. Et vältida haigeks jäämist otsustasime külastada Holiday Inni sauna. Aga me olime ju Saksamaal. Ehhh. Niisiis jagasime me sauna (ise olime bikiinides) mingi 5-7 palja mehega. Surusime enda häbelikkuse alla, sest haigeks jäämine tundus jubedam mõte kui see, et pead täiesti võõraste paljaste meestega koos auru või siis soome saunas viibima. 

Itaalia seiklused

Nagu näha võib ei postitanud ma Itaalias ühtegi postitust, ent see ei tähenda, et seal mingit kirjutamist ei toimunud. Lihtsalt kogu see lugu oli kohati nii ekstreemne - ilma elektri, interneti ja muude asjadeta lihtsalt ei saa midagi postidada :)

Samas kirjutasin ma seal n.ö kogemuste päevikut, mida hakkan nüüd piskuhaaval siia üles panema :), nii et tegelikult kõik need huvitavad lood saavad üles kirja pandud.

Itaalia, Itaalia!

Varsti on siis see päev, see päev mil me Anneliga oma kotid selga võtame (või siis kätte) ja soojale Itaaliamaale põrutame!

Üleval ka üks lahe kaart siis meie reisi kulgemisest neile, keda huvitab kokkuvõte.

Berliini saabume 9nda Juuli päeval ning meie lend Berliinist Sardiiniasse läheb 10nenda Juuli varahommikul.

10ndal Juulil kella kaheksa paiku oleme Sardiinias ning hiljemalt 14 juuli kell 19.00 peame olema praami peal Cagliaris, mis viib meid Sitsiiliasse.

Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias oleme siis kuni 22 Juulini. Nimelt 22 juuli õhtul sõidame Pisasse ning ööbime seal.

23ndal Juulil läheb retk edasi Firenzesse ning sealt Chianti regiooni.

Hiljemalt 26ndal peame hakkame minema Veneetsia poole, sest minu üks soove on ka Veneetsias ringi vaadata!

27ndal kell 12 läheb lennuk Veneetsiast Berliini ja siis sealt õhtul Tallinnasse. Tallinnas tagasi olen 27nda õhtul kella kümne paiku :)

Luban vahepeal üles panna hulganisti pilte :), et kõigil oleks tore elu-olu jälgida!

Kõik raske teeb tugevaks ja arendab!

Tumedad pilved Eesti kinnisvaramaastiku kohal

Viimasel ajal hõljub igal pool üsna masendav meeleolu. Ajalehtedest võib pidevalt lugeda negatiivseid uudiseid Eesti väljavaadete kohta. Majandusanalüütikud ennustavad kuni kolmeprotsendilist majanduslangust ja majanduse kokkutõmbumist. Ainsad, kes selle hulluse sees positiivseks jääda suudavad on ravimitootjad ja edasimüüjad. Nood ennustavad isegi endile sel aastal paremat aastat. Ei tea kas antidepressantide müügi tõttu?

Ma pole kunagi pidanud nii palju negatiivseid uudiseid edastama kui praegusel ajal. Kunagi enne pole ma õhtul tagasi jõudes olnud nii väsinud. Olen avastanud, et ainus asi, mis selles aitab on trenni tegemine. Koos higiga voolab välja ka päevane stress ja koju lähen juba positiivsemas meeleolus.

Inimesed küsivad, et kas tänapäeval üldse laenu antakse. Noo antakse ikka, ent selle saamine on üliraske, kuna pideva fookuse keskmes on põhiliselt halvad projektid või projektid, mis on pikemaks veninud kui esialgselt plaanitud. Majanduslangus, tahes tahtmata mõjutab ka häid ettevõtteid. Ning seda, et kuidas majanduslangus hakkab neid edukaid, häid ettevõtteid mõjutama on täiesti teadmata. Seetõttu ongi kõik konservatiivsed, ega julge erilisi riske võtta enne, kui selline ebakindluse ja teadmatuse aeg on möödas.

Ühtede õnnetus on teiste õnn. Need, kes on täna tellija (maksja) rollis võivad enamasti hõisata - läbirääkimisruum on kasvanud, hinnad langenud (eriti kinnisvarahinnad). Kuna see nõukaaja hirm - äkki mulle ei jätkugi! - on üle läinud, siis on aega ja võimalust valida ning ei pea heas usus kohe esimest asja võtma.

Ma loodan, et sügisel on pilt juba selgem (saab aru, et mis toimuma hakkab), ent arvan, et majanduslangusest ei pääse me küll kuidagi. Loota tuleks inimeste mõistlikkusele ja pigem kutsuda inimesi üles olema rahulikud ning käituma väga targalt sel huvitaval ajal. Kõik need raskused teevad meid tugevamaks ning arendavad.

Reisimine ja söök

Söök on üks reisimise põnevamaid osi. Mõnikord täiesti pettumust valmistav, ent enamasti siiski talutav ja mõndedel kordadel isegi väga hea.

Aastaid tagasi, reisimist alles alustanuna omas söök kui selline alles teisejärgulist tähendust. Ent viimasel ajal on toit ja toidu maitse reisides aina olulisemaks muutunud. Eriti hästi mäletan ma reisi Taisse, kus mind juba kehva toidu osas ette hoiatati. Aga ei osanud ju seda oodata, sest Hiina ja Tai toit, mis siin pakuti maitses tavaliselt ülihästi. Tais aga sattusime vist vaid turistikatesse, sest toit mida me saime oli sageli külmad makaronid mingis venivas hallis kastmes koos porgandi ja veel mingite köögiviljadega ja heal juhul ka tüki lihaga - ent kogu sellel toidul ei olnud mingitki maitset.

Isegi kala maitses seal nagu muda ning peale juttude sellest, et kuidas Tais krabisid kasvatatakse, ei olnud ka enam selle toidu järgi isu. Nii läksingi õige pea seal üle euroopalikule toidule, mida õnneks päris hästi teha osati.

Euroopas reisides ei olegi kunagi mingeid probleeme olnud. Välja tuua võiks vaid Lündi (Rootsis) sushikohtade kohutava sushi-riisi (probleemiks liigne äädika kasutamine ja liiga palju riisi ja vähe kala), samas sashimi maitseb seal ülihästi ja on üsnagi normaalse hinnaga.

Taani toit on teada tuntud oma headuses ning asub ju ka üks maailma parimaid restorane seal. Saksamaa toit on olnud seevastu nii maitsev kui ka pettumust valmistav, eriti kui kelner soovitab lisandiks mingit rahvuslikku asja, mis pidi ka kartul olema. Kui toit aga lauale tuleb, siis tulev välja, et tegemist on mingi erilise kartulipudruga, mis on veidike veniv ja üsna imeliku maitsega.

New Yorgis, kus ma kolm nädalat viibisin tõdesin lõpuks, et kui just soovi tipprestorani astuda ei ole, siis keskmise hinnaskaalaga kohtades head toitu teha ei osata ja kõige paremini tuleb neil siiki välja endi rahvustoidu tegemine - ehk burgerid ja friikartulid ja muu kiirtoit, mida me ka siis manustasime. Muidugi tehakse NY-s head sushit ja see on niivõrd värske, et isegi poe sushi on ülihea ja seda võiks lõpmatuseni manustada.

Üks parimaid n.ö toidureise on olnud Seychellid. Peale Taid olin ma igasuguse Red Snapperi suhtes väga ettevaatlik. Õnneks on kõik Seychellide kala merest püütud ja suurepärase maitsega. Eriti hästi maitses veel suitsutatud kala salat. Kala oligi Seychellidel meie peamine toidupoolis ning see oli väga maitsev nii supina kui mistahes muus vormis. Samuti osati seal teha lihtsalt suurepäraseid keekse ja kella viie teed :), mida me siis oma jahi peal igal õhtul manustasime.

Üks pettumise koht siiski oli. Kohta reklaamitakse palju läbi tuunikala ning lootsin saada maitsta ka head tuunikala - seda kahjuks ei juhtunud, sest kõikjal kust küsisin oli kala enne otsa saanud. Viimasel õhtul Pirates Armis õhtustades siiski sain tuunikala. Süda põksus õnnest, sest ennemalt oli ju kõik söök suurepärane olnud. Aga tuunikala oli pettumus ja missugune. Mulle lausa tundus, et kui see kala enne küpstamist just roiskunud ei olnud, siis kindlasti oli ta hulga aega sügavkülmas veetnud, sest niimoodi haisevat ja rõvedalt maitsevat tuunikala ei olnud ma enne saanud.

Ootan innuga suve, sest ees ootamas Itaalia tripp koos kõigi oma kulinaarsete saavutustega. Mmmmmhhh...... seal ma kaloreid jälgida ei kavatse...

Täiendatud: Muuseas Londoni söök oli ka täielik junk (eriti liha!), vähemalt see, mida meile kodus tehti. Nii ei jäänud ka seal muud üle (kui just ei soovinud ainult kallites kohtades käia), kui saia süüa ja mingeid valmis tehtud tooteid osta. Kel ahi ja muidu küpsetamine käpas ja võimalus reisil tekib, siis usun tegelikult, et igal pool on võimalik ise head toitu teha.

Tegijal juhtub mõndagi :)

Reede õhtul tabas mind inspiratsioon. Tundsin, et pean midagi eriti head tegema õhtusöögiks. Selle tarvis ostsin kokku veiseliha, pardipasteeti, suitsujuustu, sparglit ja muud head, et valmiks õhtusöök grillitud veiselihast, küpsetatud pardipasteedist selle peal, kõrvale spargel, küpsetatud seened ja suitsujuustuvaht ja karamelliseeritud sibul. Ning seda kõike täiendamas suurepärane veini-trühvlikaste.

Kõlab hästi eks? ihihiii...

Kasutasin mingit kokandusblogis kiidetud tehnikat, kus liha tuleks kilekotti panna ja eriti nr1 peal pliidi pea keeta. Kahjuks ei pannud ma tähele kui kaua seda teha tuleb ja nii tuligi välja, et keetsin seda seal liiga kaua. Kõik vedelik valgus kotti ja liha oli kui tallanahk. Pettumus missugune. Ja kui Jüri veel küsima juhtus, et mis see veel on, siis kamandasin ta kohe köögist välja :) mõtlesin, et äkki annab veel kuidagi asja parandada, aga ega ei saanud küll.

Karamelliseeritud sibul oli teine pettumuse valmistaja. Aega võttis protsess meeletult - kõigepealt peab sibula jahedas ahjus kinni kaetuna ja oliiviõliga segatuna küpsetama nii kuni see on pehme. Siis pannil kuldpruuniks praadida ja lisada pruun suhkur ning balsamiäädikas. Lõppkokkuvõttes sain hakkama vaid toidu raiskamisega, sest suhkrut sai liiga palju ja taldrikule pandud karamelliseeritud sibul hangus sinna niimoodi ära, et kui Jüri seda kahvliga võtta üritas põrkus kahvel justkui kiviga kokku. At least it made us laugh. Ent kuna see sibul oli siis kivistunud nägime mõnda aega vaeva, et seda üldse taldriku küljest lahti saada :)

Ülejäänud toit maitses väga hästi. Kaste tuli välja lausa suurepärane - ma pole enne nii head kastet teinud. Asparaagus oli veel veidi krõmps ja mõnus. Ning seened olid traditsiooniliset head. Ka suitsujuustuvaht oli hea, ehkki mulle tundus, et veidi rammus. Mulle läks ka peale praetud pardipasteet, mis Jüri küll külmaks jättis, sest talle lihtsalt ei maitsevat maks.

Lõppkokkuvõtteks: kui pearoas ikka liha ei kõlba süüa, siis pole järelikult väga edukas roog. Põhimõtteliselt oli aga kõik väga hea, ent järgimine kord üritan ikka läbiproovitud variantide juurde jääda ja karamelliseeritud sibulat tehes veidi vähem suhkrut lisada.

I didn't know that!

Pool puu - pool mees, nimetatakse seda Indoneeslast. Seoses erilise viirusega, mis tema veres on, ei ole ta võimeline oma käsi kasutama- need on põhimõtteliselt kabjastunud. Avalikkuse tähelepanu pälvis mees, kuna nüüd arvatakse, et on leitud rohi, mis peaks tema luustunud osa vähendama. Muuseas - haigus, peale selle, et ta võib olla ekstreemselt ebamugav, ei pidavat tervisele eriti halvasti mõjuma. Kel huvi veel pilte vaadat, siis siit!

Tagasi töises Eestis

"Time goes, you say? Ah, no!
Alas, Time stays, we go"

Austin Dobson "The Paradox of Time"

Nädal on reisist möödas, ometigi tundub see juba nii kaugel - sõbralikud inimesed, soojad ilmad, mõnusad õhtupoolikud ja kuu tõus, mis mind millegipärast melanhoolseks muutis. Kui ma alguses arvasin, et ei ole kuidagi võimeline välja tulema oma muretsemise rezhiimist (kuidagi Eestis olles, elades ja tööd tehes tungib see tahtmatult sisse, et kõige eest muretseda), siis peale kolmandat päeva suutsin üsna rahulikult ka Eestile mõelda. Muidugi, osad kohustused andsid endast ikka kõhusopis teda õõnsate tunnete näol :). Hiljemalt laeva peale minnes olid aga needki tunded kadunud :))

Eestis tekib justkui tunne, et selleks, et olla hea inimene pead sa vahetpidamata töötama, tegevuses olema ning niisama chillimine on kurjast. Lubatud on kaevelda selle üle, et kui palju tööd sul on, mitte õhata õnnelikult töölaua taga, et kui õnnelik sa oma elu üle oled ja kui tore üldse kõik on.

Üks päev läksin Stockmanni ja silme eest võttis kirjuks - lihtsalt Seychellidelt tagasi tulles ei olnud harjunud sellist küllust poes nägema. Aga siiski on siin silmnähtavalt selliseid õnnelikke ja rõõmsaid inimesi vähem. Seychellidel käisime ühel päeval La Digue saarel lihtsalt jalutamas. Ok - me erinesime teistest ikka väga palju - valged nagu me olime. Aga La Digue on nagu Nõmme - väike saar ja jalutades tunned end kui Nõmme tänavatel käies. Inimesed istuvad õhtuti kas oma maja ees või kogunevad poodide juurde ja möödakäiatelt ikka küsitakse, et kuidas neil läheb :). Me küll pikka juttu kellegagi ei ajanud, aga see oli lihtsalt tore juba iseenesest, et veidikegi huvi tuntakse.

Nii mul tekkis endale väike teooria, et meie siin külmas kliimas ja pimedas lihtsalt peame kuidagi teistmoodi selle õnne asja ära lahendama, kuna päikest meil abiks ei ole (minu teooria kohaselt on päike üpris hea selle "õnne" asja lahendaja, ehk kui päike on juba olemas ja soe ka, siis väga palju muud enam õnneks vaja ei olegi). Ja siis ma hakkasin mõtlema, et kust meie seda "õnne" siis hangime. Õigemini mina :). Minu jaoks on näiteks suure kakaosisaldusega shokolaad üks õnne tekitajaid, teoreetiliselt ka trenni tegemine, hea ja kvaliteetne toit ja jook, samuti kvaliteetne meelelahutus ja mis salata riided, hea soeng ja väljanägemine. Jube kulukas on ikka selle päikese asendamine :) ja siis ikka jääb sisse vahel selline õõnes tunne, et justkui tahaks midagi ja ei tahaks ja ise ka õieti ei tea.

Maal isegi on selle "õnne" asja hankimine lihtsam, sest seal aitab selle tunde vastu küdev kamin ja küünlaleek, mis annab ka soojust - seda erilist, justkui päikese soojust... ja seda erilist, justkui päikese valgust. Ja loomulikult see lõhn - küdeva puupliidi lõhn ja kamina lõhn, tekib tunne, et toit, mis sellisel pliidil tehtud, on kuidagi eriline ja eriliselt maitsev. Ja see eriline teadmine, et siin metsas võivad olla hundid ja karud, siin läheduses võib inimesi üles lugeda vaid ühe või kahe käe sõrmedel on ajuti isegi väga õnnelikuks tegev.

Sellest, et kuidas suuta linnas ikkagi õnnelik olla võiks olla isegi mingi õpetus, sest loodusest eemal kiviseinte ja kunstvalgusega 24h säravas linnas on tore küll ajuti viibida, ent miskit jääb seal ikkagi puudu... See mingi müstiline õnn ja rahulolu, millest enamik inimesi (mina ka) küll räägib, aga tegelikult ikkagi aru ei saa, et mis see siis on.

Igastahes ma võin öelda, et Seychellidel olin õnnelik ja sain iga natukese aja tagant mõne "õnnepommiga" lihtsalt vastu pead, kas siis mõnda peidus randa avastades ja lainetes hullates, sukeldudes või päikeseloojangut või kuu tõusu vaadeldes. Ja mis iganes ajal sinna ei läheks, seal on alati soe, päeva pikkus on aasta läbi ühesugune ning nii tahaks uskuda ja loota, et seal miskit ei muutu :)

Taas ^onnelikult maa peal

Uhhh.... Ma olen vist ikka pigem maa inimene. Noo mulle meeldis kyll see kruiis, aga suure toa ning mitte k^oikuva hotelli vastu ei saa absoluutselt miski!

Noo jah - ja kui kapetniks osutub iisraellae, kes ei oska arvutada (rahaasjad), siis on garanteeritud see, et laeva pealt ^ara minemine kujuneb ysna ebameeldivaks... ^Onneks, see rahaasjade ajamine oli t^oesti vaid hetk kogu reisist, ent kuna kapten absoluutselt ei osanud arvutada ja sai millegip^arast alati suuremaid summasid kui meie, siis j^ai see lihtsalt meelde (kuna ei olnud soovi eriti rohkem maksta).

Hetkel olen siis yhes interentikohvikus - Jyri teise laua taga (t^oen^aoliselt blogib samamoodi). Kastuan ^ kui t^apit^ahte.

Esimene seilamise p^aev oli metsik. Vihma hakkas sadama nii pea kui me laevale j^oudsime (enne seda oli loomulikult v^aga kuum p^aike) ning lained olid ca 2 meetri suurused ja viskasid meie 40 meetri pikkust ookeani jahti yhele ja teisele poole. Kuskil kahe tunniga hakkas paha olla. ^Onneks olid mul kaasas ingveritabletid. Hiljem kasutasin juba juhust ja j^oin laeva peal pakutavat ingveriteed.

^Ohtuks olid inimesed n^aost sinised. Yks palus oksekotti ja seisis kogu aeg reelingu ^a^ares ning vaatas horistonti. Teine (muuseas k^oik teised reisikaaslased olid meie laeval sakslased) lihtsalt t^ousis keset ^ohtus^o^oki yles ja ropsis jahi p^orandale (^onneks olin mina temast ysna kaugel). Laeva meeskonnaliige v^ottis selle peale merest mingi potiga vett ja uhus selle m^o^oda laeva p^orandat laiali... Too t^adi aga tuli 5 minuti p^arast tagasi ja s^oi edasi - justkui midagi ei olekski juhtunud...

See viis kogu seilamise ootuse veidi alla. Vaatasime merelt igatsevalt Fishermans Cove poole ma m^otlesime, et miks kyll me siia tulime...

^Onneks j^argnevad P^aevad ^oigustasid siia tulekut. (Kui arvata k^orvale ebanormaalselt varajane hommikus^o^ogi aeg kell 8.00 ning see, et saksased vist yldse ei vaja magamiseks und...) K^oik ylej^a^anud p^aevad olid suurep^arased. Sun was shining and mood high :).

Mina l^opetasin enda sukeldumiskursused ja olen nyydsest Padi Open Water Diver :)))) ja Jyri tegi endale Scuba Diveri litsentsi. Vee all oli nii nii palju ilusat ja huvitavat, et mul k^aisid pidevalt ^onnev^arinad vee all :))) Palju v^arvisisi kalu, Batfishid sinu tegemist j^algimas ja valvet pidamas. Merekilpkonnad ringi ujumas :) t^aiesti uskumatu. Lionfish oma tegemisi tegemas okkad laiali.... Krabid ja siis haid (Whitetip shark - mis on t^aiesti ohutu) samuti sinu ymber. Iga sukeldumisega tundus k^oik paremaks minevat ning tunned end kui kosmonaut kosmoses. Imeline veealune maailm...

Meie sukeldumise ^opetaja oli samuti v^aga lahe tsikk :)). 10 points to her :) ja ^opetas Jyri ilusti sukelduma ja tuletas mulle k^oik meelde ja n^aitas ilusamaid veealuseid kohti.

Laeva tiim oli samuti super! Ja see "spirit", mis seal oli, oli samuti v^aga lahe. Ma ytleks, et kokkuv^ottes oli see syndmus, mida m^aletad kogu elu... Ja kui palju on ikkagi neid inimesi, kes on oma PADI litsentsi teinud Seychellidel??? :P

Kuna toit oli included, siis olen siin veidike massi kogunud :D aga loodan sellest La Digue saarel vabaneda. Olen siin saanud yhte parimat asja - smoked fish salad... Woww... t^osiselt hea asi :))) Kes kunagi siia satub, siis soovitan soojalt...

Aga - chill chill... Rohkem kirjutada enam ei viitsi.

Poed ja teed

Kuna hotellis pakutavate jookide hinnad olid mõnusalt kõrged, siis otsustasime otsida paar kohalikku poodi üles. Selleks pidime astuma kohalikule autoteele. Siinsed teed on lahedad. Mõlemal pool teede servas on rennid, juhuks kui vihma peaks sadama. Teed on kitsad ja kõnniteed kui sellist siin lihtsalt ei ole.

Poes on valik väike. Ridade vahed on kitsad ja peale jahu, riisi, kartulite, konservide ja esmatarbekaupade ning coca-cola, sprite ja vee, seal midagi eriti ei ole. Coke on 300ml klaaspudelites, umbes nagu meil 15 a tagasi...

Kes on natuke Seychellide majandusest lugenud, see teab, et eriti kiita see situatsioon seal ei ole...

Aga lindusid on igasugust sorti :)))) ilus, ilus, ilus

Ei ole liiga niiske ega liiga palav. On nagu ilus Eesti suvi. Päeval saab ringi jalutada ning ei pea endv kuskil varjama päikese eest. Hetkel tundub ka et moskiitosid ei ole liiga palju

Kohal peale suuri seiklusi

Mis siis arvata Estonian Airist?

Esimesed sõnad mis minule meelde tulevad on: ülbed turvamehed, teadmatuses hoidmine, pidevad hilinemised ja selle kõige tasa teha püüdmine siis salongi personali - Me väga vabandamega...
Miks olekski see pidanud siis nüüd teistmoodi olema... Ja ei olnudki. Lend hilines tund aega. Ning minu planeeritud ajast, et meil on 2h ümberistumiseks Frankfurdis hakkas vaikselt napiks jääma. Kas saame siis Emiratesi peale või mitte ja kas meie pagas ka jõuab? Niisiis, kui me Frankfurdis EA pealt maha saime, oli meil tegevusplaan kokku lepitud ja check ini lõpuni aega vast 15 minutit. Selle ajaga oleks me siis pidanud saama oma pagasi kätte ja suutma teise terminali minna.

Tegmine nii, et mina jooksin käsipagasiga Sky Linei peale ja siis kohe teise terminali. Tädi, kes Emiratesides oli tegi minu peale suured silmad, aga lubas ka Jüri ära oodata. Jüri, aga ei saanud veel tulla, sest üllatus-üllatus, pagas ei olnud veel tulnud. Lõpuks tuli välja, et pagas pandi lubatust hoopis erineva lindi peale ja see oli seal tõenäoliselt juba mitu-mitu ringi teinud selleks ajaks kui sellest teada saadi.

Aga Jüri jõudis ka kohale ja 2 minutit enne seda kui turvakontroll oleks lõppenud saime sealt läbi ja kiire sammuga lennukisse... We are sooo lucky.

Dubai oli kuum ja niiske ja Emirateside lennuk ei olnud just ka uuemate killast, sellegipoolest oli hea tunne, et seiklus on alanud.

Mahe lennujaamas saime end takso peale, mis küsis hingehinda... ja sõitsime hotelli. Hotell on ilus ja tuba ka. Meri on suurepärane.

Kuna ma pilte hetkel siia üles panna ei saa, siis peate lihtsalt ise seda kõikte ette kujutama, kuidas basseini helesinine vesi mere omaga pildil täiesti ühte sulavad :)

P.S Pildid on siis tänaseks lisatud :)

Nii tore, nii tore, nii tore

Lähen esmaspäeval puhkusele. Palmi alla. Aga enne vaatan, et seal ühtegi kookospähklit otsas ei oleks. Oeh - oli ka aeg! Kuna reisi planeerimine oli üks tõeline mehetegu - me ei kasutanud ühtegi reisifirmat. Aga seiklusi tõotab see eest rohkem tulla.

Kui Seychellidel peaks olema internet, siis saab ka reisimuljeid siit lugeda. Kui ei ole, siis ei saa.

Vali endale käepigistus, mis kannab edasi Sinu sõnumit!

Blogis The Story leidsin huvitava loo teemal käepigistustest. Nimelt - käepigistusi kui selliseid võib olla erinevaid: sa võid üldse mitte kätt suruda, pista teisele pihku "surund kala" sarnase käe, suruda kahe käega või suruda tugevalt kätt. Ja nii edasi... Nüüd tuleb siis küsimus, et milline viis neist on õige?

To Story kirjutajad ütlevad, et ei olegi õiget käepigistust: kõik oleneb sellest, mis lugu soovid sa oma käepigistusega edasi anda, sest isegi kõige väiksem puudutus nagu seda on käe surumine on võimas viis edastada enda brändi sõnumit ja seda, kuidas sa teisi näed. Mis mitte siis mõelda enda käepigistuse ümber ka story - sõnum, mida edasi anda soovitakse?

Lõpuks antakse ka soovitus:

The important thing to remember is relevance. It’s not the existence of the handshake that makes the difference (anyone can shake hands); rather, it’s choosing a handshake that’s relevant to your message that’s critical.

Mis on Sinu story, mida soovid Sina edasi anda?

Kuidas jahutada õlut, ehk kuidas kuumal suvepäeval -10 temperatuuri saavutada

Kuna suvi on lähenemas ja probleem "soe õlu" muutub iga päevaga aina aktuaalsemaks, siis ütleksin teile selle suve trendi. Randa minnes tasub kaasa võtta üks nõu, kuhu õllepudel või tops ära mahub ja ca 200g soola, võib ka rohkem.

Randa jõudes (või siis ka piknikule näiteks) osta õlu baarist, küsi kaasa teises topsis topsitäis jääd ja suundu oma chillimiskoha juurde. Vala õlu ja hunnik soola sellesse nõusse (jahutusnõu), mille kaasa võtsid ja sega ettejuhtuva puupulgaga läbi. Paiguta õlletops rõõmsalt keset seda (nii et ta ümber ei läheks, kuna siis on kõik soola täis) ja võidki ca minuti-kahe pärast väga jahutavat joogist nautida.

Loo müstika on selles, et sool sulatab jääd ning selletõttu tekib kannus lahus, mille temperatuur võib ulatuda isegi üle - 10 kraadi. Ja seda kuuma suvepäeval. Selline lahus on palju parem jahutaja kui lihtsalt jää, sest on vedelikuna efektiivsem ja külmem jahutaja. Kontrollitud temperatuur, minu katses andis tulemuseks - 9.6 kraadi maksimum. See meetod sobib eriti hästi sooja õlle jahutamiseks kuumal päeval ja on Mythbustersite poolt tunnistatud üheks kiireimaks õlu ja muude "can" tüüpi vedelike jahutajaks.

Soe õlu ei ole nüüdsest enam probleem, soe viin ka mitte (muidugi senikaua, kui sul jää ja sool kasutada on)!

Õhtu...

Peale õhtust jalutuskäiku vaatasin taevasse ja nägin väga lahedat õhtust taevast. Veidi hiljem ka siile, kes aias madistasid :)

Täna oli eelkaitsmine ära. Päris hästi läks, paar muudatust viin sisse aga muidu ok. Ilmad on ka nii ilusad, et kirjutamise inspiratsiooni väga palju ei ole ja blogi hakkab vist suvepuhkust pidama :P

Karu lugu

Kord elas üks pruun karu. Ta oli õnnelik. Tema nina ümbrus oli valge ja käpaümbrus ka. Karu oli õnnelik seetõttu, et tema oli ainuke sellelaadne karu, kel valget karva sees oli. Kõik teised karud kohtlesid teda austavalt sest teised olid kas üleni pruunid või siis mustad ja ta oli nende seal nagu üks suur kaunitar :P - VIP karu!

Siis ühel päeval tuli metsa teine karu. Tema kõrvad olid teravamad ja naeratus suurem. Silmad läiksid rõõmust ja nina oli suurest õhurõõmust laiaks veninud nagu ühel õigel karul ikka.

Algul teised karud kartsid teda, et kes ta selline on. Jumal või mis? Äkki on ta ülbe? Äkki ta hammustab? Äkki.... äkki on ta hoopis sõbralik, mõtles aga pruun karu valgete laikudega ja läks valget karu nuuskima.

Valge karu oli sõbralik. Ta nuuskis vastu ja varsti said pruunist ja valgest karust suured sõbrad. Nad käisid koos metsas ja koos seenel ja marjul ja mesitarudes maiustamas. Nad kallistasid teineteist ennastunustavalt kaharate kuuskede all ja jooksid aasadel teinteisega võidu. Neil oli täitsa tore :) Ka teised karud hakkasid varsti valge karuga sõbrustama ning tal tekkis palju uusi sõpru.

See oli üks õnnelik lugu karust. Lihtsalt tuli mõte siia miskit sellist kummalist kirja panna ja see pilt andis siis mulle inspiratsiooni...

Töö annan homme eelkaitsmisele ja see suur stress on ka vaibunud...

Varsti läheneb lõpp!

Olen hetkeks end wordi ja exceli failist lahutanud, et oma valutavaid silmi hoopis internetis toimuvaga kurssi viia. Paari viimase minuti jooksul olen vaadanud filmi sellest, kuidas kruiisilaev Santorinis põhja vajus (hea uudis sukeldujatele, midagi põnevat jälle merepõhjas juures) ja siis väljendan oma igikestvat vajadust kirjutada läbi blogi.

Kõrvalolev pilt illustreerib minu võimet teha isegi ilusast autost enam vähem normaalne pilt täiesti võimatutes tingimustes nagu seda pakub öine garaazialune või katusealune ja tegelt veidi tolmune auto.

Minu valutavaid silmi ei aita enam isegi mitte mustikasmoothi joomine. Olen vaid paar tundi arvuti taga kirjutamas ja juba nad valutavad. Õhtuks oled valuga nii ära harjunud, et ei pane seda enam isegi tähele. Aga muid huvitavaid asju juhtub ka kui kirjutad parajasti lõputööd.

Nimelt olen ma tähele pannud, et ma elan oma mullis. Mul on kogu aeg tunne, et ma elan justkui teises reaalsuses. Autoga sõites peab iga veidikese aja tagant silmi kõvasti kinni pigistama ja lahti tegema, et kuidagigiviisi tähelepanu tagasi saada. Kui ma käin mooda linna, siis mul on tunne, et see kõik, mis siin on ei ole reaalne või pigem, et mina ei ole reaalne. Mu pea nagu kumiseks tööst... Samas, olles nii neli tundi edukalt kuskil veetnud, siis tagasi koju jõudes avastan ma - et ohoooo - ma ei ole enam mullis! Sain sealt välja.

Tööd kirjutades võib enda juurest leida veel hulka huvitavaid asju, mida muidu tähele ei pane või mida lihtsalt muidu ei ole. Näiteks kõik asjad, mis on seotud millegi muu kui lõputöö kirjutamisega tunduvad täiesti ebaolulised, tähtsusetud... Sotsialiseerumine kui selline oskus kaob üldse ära. Olen nagu vähk oma kookonis ja ei tule sealt välja.

Mõnes mõttes on see hea ka, et siis äkki saab mu töö esmaspäevaks valmis? Täna veel on muide vaja kirjutada veel inglismaa uuringute kokkuvõtted (vaadake eelmise aasta augusti postitusi) ja siis kokkuvõte ja sissejuhatus. Loodan, et pühapäeva õhtul saan mahti kogu selle kamalajura ka ühte faili panna, sest praegu on mul iga osa jaoks eraldi fail. Kui ma oleks kohe ühte faili seda kirjutama hakanud, siis oleks mind lihtsalt tõenäoliselt õuduskrambid tabanud, et nii palju on teha ja ei oska kuskilt otsast peale hakata.

Ma ei tea, mis värk see on, aga mulle tundub, et inglise keeles on kergemgi isegi kirjutada. Eesti keel on ikkagi nii raske keel... kuidas iganes ei kirjutaks alati jäävad vead sisse. Inglise keeles kindlasti jäävad ka mõned vead sisse, aga vähemalt selle koha pealt saadakse aru - et võõrkeel ja puha. Eesti keeles kirjutades nii lihtsalt seda tõenäoliselt andkes ei anta.

Muuseas, kuulasin oma CD-sid, milledele siis intervjuud Londonis lindistatud olid. Osasid juhte kuulasin ja kuulasin ja mõtlesin noo krrrrrrrt ajavad mulle täielikku jura siin. Ühe paning poole kuulamise pealt kinni -noo ei ole mõtet kuulata kui persoon esineb mulle nagu kolmandast maailmast tulnud neegrile ja seletab mingeid täiesti algelisi põhimõtteid. Minu süü ka tegelt. Kuna enamus Londoni intervjuusid toimusid kuskil baaris vms ja seal oli tavaliselt suht lärmakas (Londonis ohh üllatus, üllatus on üldse lärmakas), siis isegi kui ma millesti aru ei saanud (ja seda oli eriti alguses palju, kuna ma ei olnud nende aksentide jm-ga harjunud), siis lootsin sügavalt lindistuste peale. Mis loomulikult siis nüüd valeks lootuseks osutus.

Igatahes - mul on see olemas, mis vaja ja veel paar päeva tõsist tööd ja miski lõputöö-beebi võib juba välja tulla. Beebi selle pärast, mul on tunne, et peaksin seda veel ja veel vormistama, enne kui ta oma õiget nime vääriks...